Nõusõna

Algselt avaldatud reedel, 11. jaanuaril 2013, kell 6:14 saksa keeles kl www.lezztercountdown.org

9. jaanuaril 2013 sain vennalt sõnumi, mis andis mulle võimaluse lõpuks maha istuda ja kodutööd teha, et anda juhendamine neile, kes ikka veel ei suuda Ellen G. White'i aja seadmise vastaseid tsitaate õigesti klassifitseerida. Tegelikult igaüks, kes on selle peale mõelnud Orioni kell ja Aja laev peaks Ellen G. White'i tsitaate aja määramise kohta veelgi sügavamalt mõtlema, et mitte kasutada neid pimesi. Esiteks tsiteerin selle venna kirja ja pärast seda vastust, mille ma talle eile saatsin. Kuna ta on konservatiivse adventajakirja toimetaja, küsisin luba tema nime avaldamiseks ja ta nõustus. Täname teda julguse eest.

Erich Schultze kiri John Scotramile 9. jaanuaril 2013
Teema: Üks nõuanne

Kallis vend Scotram!

Täna kirjutab teie usuvend Erich Schultze teile veel kord "Jääku hääle" toimetaja, et anda teile vennalikku nõu.

Jumal on andnud teile head oskused, nagu on väljendatud näiteks teie väga väärtuslikus essees Kuu hingamispäevade ja astronoomiliste arvutuste kohta, samuti adventõpetuste kinnitamises. Ka teie elav ja humoorikas kirjutamisstiil oli mind kõnetanud.

Sellegipoolest nägin juba esmapilgul, et olete Orioni küsimuse ja aja määramise osas valel teel. Ellen G. White hoiatas mitu korda aja kinnistamise eest, mille valiku leiate lisast lõpust. Tõenäoliselt ütlete, et te juba teate seda kõike ja nagu alati juhtub, kahjuks ütlete, et see polnud nii mõeldud jne jne.

Seetõttu ja kuna olin juba teie kodulehelt sarnaseid ümberlükkamisi lugenud, olin juba kindel, et vaevalt Ellen G. White’i tsitaadid teile muljet avaldavad. Kui ma loen ainult valitud sõnumite pealkirja, 1. raamat, 23. peatükk, lk 187 (saksa väljaanne) [inglise keel, lk 185] „Beware of Any Time Setting”, siis vähemalt minu jaoks on juhtum täiesti selge ja ma mõtlen, et olete kahjuks valel teel. Noh - punane tuli võib hetkekuumuses kahe silma vahele jääda ja kui oled asjaga juba päris kaasas käinud.

Kuna olite enda jaoks kindlaks teinud, et 2012. aastal juhtub maailmas midagi erilist - räägiti tulekeradest -, siis tahtsin ära oodata 2012. aasta, et olla kindel, et see ennustus ei täitu. Nüüd oleme aastas 2013. Peale Teie kodulehe külastamist ootasin selgitust, miks sündmust ei juhtunud, lootuses, et nüüd tunnistate oma viga, kuid aeg pikenes aastani 2013. Nüüd on see teine ​​punane tuli, millest sa ilmselgelt kahe silma vahele jätad.

Ja siis teie enda jutustus väidetavast prohvet Ernie Knollist, kes teid ei tunnistaks ja kelle puhul oleksite avastanud palju puudusi. See on kolmas punane tuli.

Kallis vend Scotram, ma palun sind, ärka lõpuks üles. Kahjuks ei ole te järginud Prohvetivaimu selgeid ütlusi, te pole võtnud oma valest ennustusest tagajärgi ja püüate ikka veel haarata Ernie Knolli unenägude õlekõrrest, kuigi on enam kui ilmne, et ta on kõike muud kui Jumala prohvet.

Nii mõnigi kord puutusin kokku vendadega, kes rääkisid oma unenägudest, muljetest ja tunnetest, väidetavalt Jumalalt, omapäraste vaadetega, mis olid vastuolus Piibliga. Saatan tahab meid eemal hoida Jumala tegelikust tööst ja kolme ingli sõnumi kuulutamisest ning anda meile põnevaid tundeid ja joovastavaid valeideid. Mitte ainult meid ennast, vaid ka teisi ei tõmba ja mõjutatakse ning lõpuks tuleb kokkuvarisemine. Kas sa tõesti tahad, et kasvõi aasta 2013 saaks läbi ja siis ootad ikka 2014. aastat ja mis siis? Kahju oleks näha hukkumas teid ja neid, kes on läinud samale valele teele. Ainus, kes hõõrub käsi, on see, kes lubas Eevale jumalikke teadmisi. Küsimus teile ja mulle on järgmine: kas me näeme, et oleme lihtsalt vaesed patused Jumala ees ja jääme ilma auhiilgusest, mis meil peaks olema Jumala ees – just nagu maksukoguja palves Jumala ees? Ja kas me anname Talle oma südamed igapäevaselt, et Püha Vaim muudaks meid üha enam Jeesuse näo järgi?

Võiksime mõlemad koos töötada Jumala auks, andes edasi kolme ingli sõnumeid ja kõlades valju hüüdeid suure rõõmu ja püha innuga, aga kaua ma pean sind ootama?

Loodan, et te ei ole minu avameelsete sõnade pärast ärritunud, kuid see teeb mulle haiget, et jätkate alati katastroofi poole jooksmist. Olgu Jumal teie lähedal ja andku arusaamist ja uut algust.

Minu parimate soovidega,
Sinu vend Issandas
Erich Schultze

[Autori märkus: Post kinnitus sisaldas anti-aja määramise tsitaate, mis on nüüd kõik minu vastuses uuesti avaldatud. Seetõttu neid siin enam ei tsiteerita.]

John Scotrami vastus Erich Schultzele 10. jaanuaril 2013

Kallis vend Erich Schultze!

Esiteks südamlik tänu kirja eest, mille teemaks on "Nõuanne". Nagu ma võin teie lugupidavatest ja hoolivatest joontest järeldada, olete tõesti mures minu/meie päästmise pärast ega põlga uut valgust algusest peale. See on teie suureks tunnustuseks, kuna see pole tänapäeval tavaline. Tänan teid eelkõige selle eest, et oma viisaka kirjatükiga annate mulle lõpuks võimaluse vastata minu/meie vastaste korduvatele ajamääratlemisvastastele argumentidele, mis on tavaliselt väga ebaviisakas vormis, kuid mida tahaksin nüüd vennalikult ja analüütiliselt käsitleda, kui te ei pahanda.

Orioni uurimuse slaidil 128 kirjutasin Laodikeia tegelaskujust: „Nemad on need, kes kasutavad nende uurimuste vastu tekste ajamääratluse tõttu, millest nad isegi aru ei saanud, sest nad on vaimselt vaesed, pimedad ja alasti. Nad ei otsi tõde, sest arvavad, et on oma hiilgava mõistusega juba kõigest aru saanud.

Nüüd tahaksin teile näidata, millisesse Ilmutuse kogudusse te (kahjuks ikkagi) kuulute...

Saadate mulle mõned Ellen G. White'i tsitaadid seoses "aja määramisega" ja pöörate need minu õpingute vastu, mõistmata aega, milles me elame ja mis oli Ellen G. White'i tõeline ülesanne. Samuti näitan teile, et teie ja paljud teised olete lihtsalt SDA-lisad "Suure võitluse" taevases teatris, kuigi peaksite taas olema tõelised adventistid.

Te võtate oma esimese tsitaadi raamatust "Early Writings":

Issand on mulle näidanud, et kolmanda ingli sõnum peab minema ja kuulutama hajutatud Issanda lastele, kuid seda ei tohi õigel ajal riputada. Ma nägin, et mõnel tekkis kuulutusajast võltsitud elevus; kuid kolmanda ingli sõnum on tugevam kui aeg saab olla. Ma nägin, et see sõnum võib seista omal alusel ega vaja selle tugevdamiseks aega; ja et see läheb vägeva väega ja teeb oma tööd ning jääb õigeks. {EW 75.1}

Selle ja paljude teiste tsitaatide mõistmiseks tuleb kontekstist väljarebimise asemel lugemist jätkata. Kui me seda teeme, saame teada, et see tsitaat pärineb nägemusest, mille Ellen G. White sai aastal 1851. Siin on ülejäänud, mida ta kirjutas:

„Ma nägin, et mõned panid kõik järgmisel sügisel selle poole kaldu; see tähendab oma arvutuste tegemist ja oma vara käsutamist sellele ajale viidates. Nägin, et see on vale sel põhjusel: selle asemel, et iga päev Jumala juurde minna ja tõsiselt oma praegust kohustust teada saada, vaatasid nad ette ja tegid oma arvutusi, nagu teaksid, et töö lõpeb sel sügisel, küsimata iga päev oma kohustust Jumala ees.

EG Valge. “Kopeeritud Miltonis, 29. juunil 1851, AAG” {1SM 188.4–189.1}

Nüüd peame asetama selle tsitaadi õigesse ajaraami ja mõistma, et kogu kolmanda ingli sõnumi aeg on jagatud kahte põhiossa:

1. Aeg enne 1888-1890, mil kirikul oli veel võimalus otse taevasse minna, ja
2. Ajavahemik pärast 1890. aastat, pärast seda, kui kirik oli oma võimaluse kasutamata jätnud ja pidi taas kõrbes rändama.

Sellest lähtuvalt ütleb Haskelli Ellen G. White'i tsitaat:

"Ma nägin, et Jonesil ja Wagoneril oli oma vaste Joshuas ja Kaalebis. Nii nagu Iisraeli lapsed loopisid luurajaid kividega kividega, loosite sina neid vendi sarkasmi ja pilkamise kividega. Ma nägin, et lükkasid tahtlikult tagasi selle, mida teadsid olevat tõde, lihtsalt sellepärast, et see oli sinu väärikust liiga alandav. Nägin mõnda teist oma telkides neid kahte venda matkimas ja nende üle kõikvõimalikult nalja tegemas. Samuti nägin, et kui oleksite nende sõnumi vastu võtnud, me oleksime olnud kuningriigis kaks aastat alates sellest kuupäevast, kuid nüüd peame minema tagasi kõrbe ja jääme sinna nelikümmend aastat. Kirjutatud Melbourne'ist, Austraaliast, 9. mail 1892. aastal.

Seda tsitaati rünnatakse sageli BRI poolt, kuid see pärineb siirast allikast. Siin on anti-ajamäärajate arvamus selle kohta:

1899. aasta Union Conference Record'is kirjutas Ellen G. White'i kauaaegne sõber ja toetaja Steven N. Haskell artiklis pealkirjaga „Kolmanda ingli sõnum” järgmiselt: „Kas te arvate, et oleme viimastel päevadel? Oleme viimase põlvkonna viimastel päevadel. Oleme kümme aastat kolmanda ingli sõnumi valjuhäälses hüüdis. 1892. aastal avaldatud bülletäänis on tunnistus, mis ütleb: "Kui Jumala rahvas oleks kohe pärast Minneapolise koosolekut 1888. aastal tööle asunud, oleks võinud maailma hoiatada kahe aasta pärast ja Issand oleks tulnud." Jumal kavatses töö lõpetada täpselt vastavalt sellele, kuidas Tema rahvas tundis selle töö tähtsust ja pühadust ning innukust, millega nad sellest kinni haarasid.

Paljud teadlased viivad kiiresti tähelepanu sellele, et Haskell pidi asjast valesti aru saama, sest 1892. aastal ei avaldatud ühtegi peakonverentsi bülletääni. Kuigi ta sai oma allikast valesti aru, on raske uskuda, et keegi nii silmapaistev Kirikus nagu Haskell oleks väljamõeldud vale ja omistanud Ellen G. White'ile midagi, mida ta kunagi ei öelnud ega kirjutanud. Seda ühte asja, mida me juba vaadeldud tsitaatidest teame, uskus Ellen G. White kindlasti, et 1896. aastaks võis Jumala rahvas olla tõotatud maal, kui ta oleks olnud ustav.

Lõpuks, 1901. aastaks kirjutas Ellen G. White järgmist: „Me peame võib-olla jääma siia maailma allumatuse tõttu veel paljudeks aastateks, nagu seda tegid Iisraeli lapsed; kuid Kristuse pärast ei peaks Tema rahvas pattu pattu lisama, süüdistades Jumalat omaenda vale teguviisi tagajärgede eest. – kiri 184, 1901. (Katkend Adrian Welshi raamatu "Prohvetlikud paralleelid" 8. peatükist on saadaval aadressil www.4hispeople.info)

Teile peaks olema selge, et adventkirik on täitnud väljarände ajal Moosese ajal iisraellaste tüüpi, kes samuti igatsesid oma esimene võimalus siseneda Kaananimaale.

Kas me jätame kasutamata ka oma teise võimaluse Ellen G. White'i valesti rakendatud ja valesti tõlgendatud tsitaatide tõttu, mille Jumal andis kindlal ajal ja eesmärgil?

Nägemus ise, millest kõik Ellen G. White'i aja määramise vastased tsitaadid on tuletatud, on dateeritud 1851. aastasse, aega ENNE Minneapolist, mil adventkirik oleks pidanud minema taevasse kolmanda ingli sõnumiga üksi, läbi Wagoneri ja Jonesi toodud võimsa ja sisutiheda kingituse "Justification by Faith".

Ellen G. White ütles:

...et see [sõnum] läheb vägeva jõuga ja teeb oma tööd ja on LÕIKA LÜHEKS õigluses. {1SM 188.3}

Jumal rääkis selles Ellen G. White'i nägemuses selgelt kahest sõnumist: 1. kolme ingli sõnumist (see [sõnum]), mis tuleks viia äkiline lõpp, 2. Wagoneri ja Jonesi sõnum (Õigus usust).

Me kõik teame Jumala sõnumitooja enda kibedatest kogemustest, et nii läks EI saama teoks.

Adventismi vaenlaste ridadest pärit Ellen G. White'i kriitikud teevad sama vea, kuna ei pane paljusid Jumala sõnumitooja tsitaate oma ajalikusse konteksti ning nad ei näe kahte suurt ajaperioodi enne ja pärast Minneapolist. Seega ei saa nad aru, et mõned Prohvetikuulutamise Vaimu ennustused olid selged tingimuslik ja seotud juhtumiga, et rahvas oleks oma jumalast antud kohustusi täitnud õigel viisil ja õigel ajal (enne 1890. aastat).

Siin on mõned tuntud näited kogumikust "Viimase päeva sündmused":

Ellen G. White ootas Kristuse tagasitulekut oma päeval

Mulle näidati konverentsil kohal olnud ettevõtet. Ingel ütles: "Mõned toitu ussidele, mõned seitsme viimase nuhtluse alluvad, mõned jäävad elavaks ja jäävad maa peale, et neid Jeesuse tulekul tõlkida." (Testimonies For The Church 1:131, 132)1856). {LDE 36.3}

Kuna aega on vähe, peaksime töötama hoolsalt ja topeltenergiaga. Meie lapsed ei pruugi kunagi ülikooli astuda.— Tunnistusi kirikule 3:159 (1872). {LDE 36.4}

Praegu pole tõesti mõistlik lapsi saada. Aega on vähe, viimaste päevade ohud on meie ees ja väikesed lapsed pühitakse enne seda suures osas minema. – kiri 48, 1876. {LDE 36.5}

Praegusel maailmaajastul, mil maakera ajaloo stseenid on peagi sulgumas ja me oleme saabumas hädade aega, mida pole kunagi olnud, seda vähem abielusid sõlmiti seda parem kõigile, nii meestele kui naistele. – Tunnistused kirikule 5:366 (1885). {LDE 37.1}

Tund tuleb; see pole kaugel ja mõned meist, kes nüüd usuvad, elavad maa peal ja näevad ennustust tõestust ning kuulevad peaingli häält ja Jumala pasuna kaja mäelt, tasandikult ja merelt maakera äärepoolseimate piirkondadeni. – The Review and Herald, 31. juuli, 1888. {LDE 37.2}

Katseaeg on kohe käes, sest kolmanda ingli valju kisa on juba alanud pattu andestava Lunastaja Kristuse õiguse ilmutuses (Selected Messages 1:363 (1892). {LDE 37.3}

Selle jaotise pealkiri on "Ellen G. White ootas Kristuse tagasitulekut oma päeval", mis osutus selgelt vale ootus. Neid täitumata ennustusi kasutavad vastased sageli Ellen G. White'i vastu. Et kaitsta teda valeprohvetiks olemise süüdistuse eest, on nende täitumata ennustuste põhjused toodud samas raamatus:

Selgitatud viivitus

Pikk hämar öö katsub, aga hommik lükkub halastuses edasi, sest kui Meister peaks tulema nii mõnigi oleks valmis olemata.—Testimonies for the Church 2:194 (1868).

Kui adventistid olid pärast 1844. aasta suurt pettumust oma usust kinni hoidnud ja ühtselt jätkanud Jumala avavat ettehooldust, võttes vastu sõnumi kolmas ingel ja Püha Vaimu väes kuulutades seda maailmale, nemad oleks näinud Jumala, Issanda päästet oleks kui nad oleksid oma jõupingutustega vägevalt tööd teinud, oleks töö lõpetatud ja Kristus oleks tulnud enne seda, et võtta vastu oma rahvast nende tasu... See ei olnud Jumala tahtmine, et Kristuse tulekut nii edasi lükataks...

Nelikümmend aastat tõrjus uskmatus, nurisemine ja mäss vana Iisraeli Kaananimaalt. Samad pattud on hilinenud kaasaegse Iisraeli sisenemine taevasesse Kaananimaale. Kummalgi juhul ei olnud Jumala tõotused süüdi. See on uskmatus, ilmalikkus, pühitsematus ja tüli Issanda tunnistavate inimeste vahel. hoidis meid selles patu ja kurbuse maailmas nii palju aastaid.—Evangelism, 695, 696 (1883).

oli Kristuse kogudus tegi oma määratud tööd, nagu Issand oli määranud, kogu maailm oleks enne seda hoiatatud ja Issand Jeesus oleks tulnud meie maa peale väes ja suures hiilguses. – The Desire of Ages, 633, 634 (1898). {LDE 37.4–38.2}

1851. aasta visioon, mis – nagu juba mainitud –ALL Ellen G. White'i ajamääramise vastased väited põhinevad, tulid selgelt enne 1888-1890 ja ennustasid head tulemust ja töö lühenemist. Tingimus ise, mille te oma tsitaadist välja jätsite, esitati nägemuse teises osas:

"Ma nägin, et mõned panid kõik kõveraks sel järgmisel sügisel; see tähendab oma arvutuste tegemist ja oma vara käsutamist sellele ajale viidates. Ma nägin, et see oli vale sel põhjusel: Selle asemel, et iga päev Jumala juurde minna ja tõsiselt oma praegust kohustust teada saada, vaatasid nad ette ja tegid oma arvutusi, justkui teades, et töö lõpeb sel sügisel, küsimata oma kohustust Jumala ees iga päev.

EG Valge. Kopeeritud Miltonis, Juuni 29, 1851, AAG” {1SM 188.4–189.1}

Siin on selgelt näha, et nägemus anti mõne adventisti väärkäitumise tõttu sellest ajast. Visioonil on ainulaadne ajaline kontekst 1851. aasta sügiseks. Seda ei saa lihtsalt meie aega kanda, osalt 1890. aasta suure pettumuse tõttu ja osalt seetõttu, et pärast truudusetu advendirahva suurt 120-aastast (3 × 40) kõrbes ekslemist oleme juba hilise vihma ajal.

Adventistide endise põlvkonna läbikukkumine seisnes selles, et nad ei "käinud iga päev Jumala juurde ega tahtnud tõsiselt teada oma praegust kohustust" ning "ettevaates" pidasid nad silmas ainult tulevikku. Nad ei küsinud iga päev Jumalalt, mida Ta neilt ootas, ja nad ei mõistnud seda töö oleks võinud lõpetada ilma täiendava ajateateta kui nad vaid oleksid ustavalt jutlustanud kolmas ingli sõnum.

Visioon näitab seega, et töö oleks võinud "lühemaks lõigata" ja et kolmas ingli sõnum oleks õnnestunud ilma aja jutlustamiseta IF kirik oli jäänud ustavaks. Täielik neljas ingli sõnum poleks olnud vajalik.

Meie uuringud on isegi näidanud, et viletsus oleks samuti katkenud ja ei AASTA katkudest oleks aset leidnud. Seda on hästi näha tõsiasjast, et 1888. aastal kehtisid juba pühapäevaseadused, kuid 1890. aasta sügiseni ei jäänud kolm ja pool aastat aega. Kristus lõi maa kuue päevaga ja seetõttu saab ja oleks ta ka hävitanud selle kuue päevaga.

Nii et kui vaatame Ellen G. White'i ajamääratlemise vastaseid tsitaate, ei tohi me kunagi unustada nende kirjutamise eesmärki ja perioodi, vastasel juhul teeme sama vea, mis Ellen G. White'i ja adventismi vastased, ning riskime sellega, et mitte ainult ei tee temast valeprohvet, vaid ka kuritarvitame ja tõlgendame väiteid omaenda hävitamiseks.

Need, kes neid asjaolusid ei arvesta, kuid kasutavad Ellen G. White'i tsitaate pimeda ja eelarvamusliku fanatismiga nüüd vajalik neljanda ingli valgus (Püha Vaimu valgus hilises vihmas) ei võta arvesse apostel Peetruse hoiatust ja nad teevad Ellen G. White'iga seda, mida paljud teevad Paulusega, et rünnata adventismi, tuginedes tema väidetele (tseremoniaalsete) hingamispäevade ja (väidetavalt lubatud) liha söömise kohta:

Ja pidage meeles, et meie Issanda kannatlikkus on pääste; nagu ka meie armas vend Paulus talle antud tarkuse järgi on teile kirjutanud; Nagu ka kõigis tema kirjades, rääkides neis neist asjadest; milles mõned asjad on raskesti mõistetavad, mida harimatud ja ebastabiilsed väänavad, nagu ka teisi pühakirju, enda hukuks. (2 Peter 3: 15-16)

Ent Ellen G. White ei saanud mitte ainult tingimusliku ettekuulutuse advendirahva pääsu kohta taevasele Kaananimaale 1890. aastaks, mis ebaõnnestus, vaid ta nägi ka seda, mis peaks juhtuma, kui neljanda ingli valgus peaks appi tulema kolmanda ingli sõnumi hilises vihmas, kui Issanda plaan A kukuks läbi Tema rahva kangekaelsuse ja kõrbeteekonna tõttu.

Inglid saadeti appi võimas ingel taevast, ja ma kuulsin hääli, mis tundusid kõlavat kõikjal: „Minge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks osa tema pattudest ja et te ei saaks osa tema nuhtlustest. Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on pidanud meeles tema süütegusid.” See sõnum tundus olevat an lisamine kolmandale sõnumile, sellega liitudes kui kesköine nutt ühines teise ingli sõnumiga 1844. aastal. Jumala au puhkas kannatlike, ootavate pühakute peal ja nad andsid kartmatult viimase pühaliku hoiatuse, kuulutades Babüloni langemist ja kutsudes Jumala rahvast temast välja tulema, et pääseda tema hirmutavast hukust. {EW 277.2}

Varsti me kuulsime Jumala häält nagu palju vett, mis meile andis Jeesuse tuleku päev ja tund. Elavad pühakud, keda oli 144,000 XNUMX, teadsid ja mõistsid häält, õelad aga arvasid, et see on äike ja maavärin. Kui Jumal rääkis kellaajast, valas Ta meie peale Püha Vaimu, ja meie näod hakkasid särama ja särama Jumala aust, nagu tegi Mooses Siinai mäelt alla tulles. {EW 14.1}

Need, kes hilist vihma ei saa, ei mõista Jumala häält ja ajateadet ajavad äikeseks. See on väga tõsine hoiatus ajamäärajavastastele, mis anti Ellen G. White'i esimesest nägemusest 1844. aasta detsembris!

Uurides väga üksikasjalikult Ellen G. White'i asjakohaseid tsitaate viimase seitsme aasta jooksul, märkasin, et sama näiline vastuolu on ka Ellen G. White'i tsitaatides aja määramise kohta. piiblis endas samamoodi.

Lihtsalt võrrelge neid:

Kuid sellest päevast ja sellest tunnist ei tea keegi, ei, mitte inglid, kes on taevas, ei Poeg, vaid Isa. (Markuse 13:32)

Pea siis meeles, kuidas sa oled vastu võtnud ja kuulnud, ning pea kinni ja paranda meelt. Kui sa siis ei valva, siis ma tulen sulle peale nagu varas ja sa ei tea, mis tunnil ma su peale tulen. (Ilmutuse 3: 3)

Iga tõsine piibliõpilane peaks mõistma, et ta peab Piibli endaga ühtlustama, et vältida selle lõplikku kõrvaleheitmist. Te peate alati asetama tsitaadid nende õigesse loogilisse ja ajaloolisse konteksti, vastasel juhul kannatate laevahuku all, vajudes segaduse lainete alla.

Kogu Advendiliikumine on liikumine, mis sai alguse ajamäärajatest ja nende järglastest, kelle hulgas oli ka Ellen Harmon (White). Esimeses keskööhüües kogesid nad pettumust, kuid selle tulemuseks oli valguse tulva: pühamuõpetus. Ainult need, kes sisenevad pühamusse, saavad kogeda neljanda ingli valgust ja pärast 1844. aastat on Jeesusega Kuningriigis koos ainult need, kes sisenevad kõige pühamusse. Advendirahvas peaks õppima oma ajaloost ja eriti oma kohutavast veast aastatel 1888–1890. Neil oli hea, kui nad oma üksildase kõrbes ekslemise ajal ei tea, millal see lõpeb, et keegi ei kordaks 1888. aasta viga ja vaataks ainult tulevikku. Küll aga saabub aeg, mil kesköist hüüdmist tuleb korrata, sest usust taganemise läbi oli kolmanda ingli sõnum kaotanud jõu, millega ta aastatel 1888-1890 üksinda seista. Seal pidi tulema ärkamine ja reformatsioon, mis ületaks 1844. aasta keskööhüüde, ja see oli võimalik ainult Püha Vaimu enda töö kaudu.

Ellen G. White kirjutas raamatus The Great Controversy, et millerlased leidsid loogilise ja õige seletuse näilisele vastuolule Piibli Jeesuse hoiatuste aja kohta ja kellaaja teatamise vahel keskööhüüdes, mida väidetavalt isegi Issand ise ei teadnud.

"Ükski inimene ei tea päeva ega tundi" oli argument, mida kõige sagedamini esitati advendi usu tagasilükkajad. Pühakiri ütleb: "Sellest päevast ja tunnist ei tea keegi, ei taevainglid, vaid ainult minu Isa." Matteuse 24:36. A selle teksti selge ja harmooniline seletus andsid need, kes otsisid Issandat, ja selgelt näidati, et nende vastased seda valesti kasutasid. {GC 370.2}

Kuigi Ellen G. White ütleb lõigus hiljem, et täpne kuupäev ei olnud teada, vaid teadmine Jeesuse tuleku lähedusest, mis tema jaoks oli õige veendumus, ei tohi me unustada, mida ta oma väitega kinnitas: nimelt seda, et Miller ja tema "ulakad" aega määravad kaaslased, eriti Samuel Snow'ga, kes oli tõesti määranud päeva ja tunni 22. oktoobriks, olid nende piiblitekstide selge ja õige tõlgendus. Seega kukuvad kokku paljud anti-ajamäärajate argumendid, sest Ellen G. White kinnitab, et on olemas selle lõigu õige tõlgendus, mis võimaldab väita, et päev ja tund on teada.

Selle piibli näilise vastuolu õige ühtlustamiseni võib jõuda samamoodi, nagu lahendatakse kõik muud vastuolud: tuleb vaid asetada lõigud õigesse konteksti ja ajalisesse seadistusse, tuvastada sihtrühm ja väite eesmärk ning siis loogiliste vastuolude näiline udu hajub.

Kui teete seda, näete, et see oli 2000 aastat tagasi, kui Jeesus ütles oma jüngritele, et isegi tema ei teadnud oma tuleku aega. Meile tundub mõeldamatu, et Jeesust, kes on ise Jumal ja kes on praegu oma Isa ees kõige pühamas paigas, täidab preestriteenistust ja istub oma trooni paremal käel, pole tema Isa ikka veel teavitanud. Seda uskuda on naeruväärne ja isegi rumal!

Seega peame eeldama, et Jeesus ei teadnud oma inimteenistuse ajal kellaaega ja seda mõjuval põhjusel:

Kui nad nüüd kokku olid tulnud, küsisid nad temalt: 'Issand, kas sa tahad sel ajal taastada Iisraeli kuningriigi? Ja ta ütles neile: See pole teie jaoks tundma aegu või aastaaegu, mille Isa on enda võimusesse pannud. (Apostlite teod 1:6-7)

Ei, see polnud esimeste jüngrite jaoks, kes kellaaega teada said. Nende jaoks oleks olnud šokeeriv kogemus teadmine, et Issandat poleks tulnud veel peaaegu 2000 aasta pärast, ja see oleks seadnud nende missiooni ülima ohtu.

Kuid Jeesus vastas osavalt ja üheaegselt mida oli neile asjakohane ja millal saabuks aeg, mil võiks teada saada päeva ja tunni:

Aga te saate väe pärast seda, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ja te olete minu tunnistajad nii Jeruusalemmas kui ka kogu Juudeas ja Samaarias ja kuni maa äärteni. (Apostlite teod 1:8)

Nende ja meie ülesanne on olla maailmale tunnistajaks ja seda tehakse riigis Püha Vaimu vägi, kuid teatud ajal juhatab see Jõud meid kogu tõe ja KUULUTAGE AEG meile. See on koht, kus praegustele adventistidele meeldib lugemine lõpetada ja tsitaat lühendada:

Kui aga tema, Tõe Vaim, tuleb, juhatab ta teid sinna kõik tõde: sest ta ei räägi endast; aga mida ta kuuleb, seda ta räägib, ja ta näitab teile tulevasi asju. (John 16: 13)

Püha Vaim näitab seega tulevikku ja millal see hetk saabub? See ei olnud 31. aasta nelipüha varajase vihma ajal, vaid hilise vihma väljavalamine alates 2010. aastast ja üha enam alates 2013. aasta jaanuarist, nagu näitame edasistes uuringutes meie veebisaidil.

Päris tagasituleku täpset kuupäeva ei olnud meil isegi teada kuni jaanuarini 2013. Pidime tegema sama vea, mis milleritega, olles aasta liiga vara, et rahvast veelgi tungivamalt hoiatada. Me ei viivitaks päevaga liiga kaua, nagu öeldakse ühes teises Ellen G. White'i avalduses, mida te tsiteerite. Me eksiksime ainult ühe aastaga, nagu see, mis juba kord varem juhtus.

Kõigis argumentides ajamääratlemise vastu jätate tähelepanuta aja, milles me elame ja milles Ellen G. White elas ning millise ülesande ta pidi täitma. Sellepärast rakendate te tema väiteid valel viisil. Me ei seisa enam 120-aastase kõrberännaku ees ja me ei saa täita ka ülesannet edastada kolmanda ingli sõnum ilma Püha Vaimu väe ja järjekordse kesköise hüüdeta, sest oleme osa laastatud ja allakäinud adventkogudusest, millel pole 1888. aasta kirikuga midagi pistmist. Vajame Tema sõnu, mis näitavad meile tulevikku, et saaksime ärkama ja kõlama. Igaüks, kes seda kahe silma vahele jätab, ei sea ohtu mitte ainult kogudust, vaid ka kogu missiooni, mille Jeesus on meile täitma andnud, ja see tähendab, et Saatan ei alistaks Suure Kohtu selles viimases faasis mitte ainult kogu universumi, vaid isegi Jumala enda.

Kas soovite sellega riskida ja pidada minu astronoomilisi arvutusi lihtsalt "oskuslikeks" ilma piiblitõendeid kontrollimata? Kas väidate jätkuvalt, et 2012. aastal ei juhtunud midagi, kuigi kirjutasite ise oma päevikusse tagakiusamisest, mis algas kolmanda ingli sõnumi ustavate teenijate, nagu Walter Veith ja Hugo Gambetta, vastu täpselt Orioni viienda pitseri jaoks kuvatud aja jooksul?

Kui pime peab keegi olema, et mitte mõista, et meie teadmised neljanda ingli valguse õppuritena aina kasvavad ja et kõike, mida see valgus hõlmab, pole veel tuvastatud? Seetõttu muutume Jumala kahe suure kella lugemisel aina täpsemaks.

Üks meie järgmistest artiklitest teeb täiesti selgeks, et me ei vaata ainult "ettepoole", vaid meie missiooniks oli ja on näidata advendirahva ajalugu ja nende kõrvalekallet Jumala plaanist ning isegi lahendada Püha Vaimu abil Piiblis leiduvaid ajamõistatusi. See valgus hakkas paistma, kui mõistsime, et me ei saa teada mitte ainult Jeesuse ristisurma kuupäeva, vaid isegi Tema sünnipäeva inimesena ja Aadama loomist kuni tänapäevani. Need teadmised avavad kogu Piibli ja me mõistame nüüd, miks Piiblis on toodud ainult ajavahemikud, kuid mitte kuupäevi, mistõttu on isegi tuhandete õpetlaste jaoks võimatu Piibli ajaloo täpset kronoloogilist kulgu dateerida. Ühel päeval ei kuuluta Püha Vaim mitte ainult tulevikku Jeesuse tuleku päevaga, vaid juhatab meid sellesse ALL tõde aja kohta.

See tõde ja suurte piibliküsimuste lahendus hingamisaastate, juubeliaastate ja Pühakirjas sisalduvate Jumala antud andmete täiusliku kooskõla kaudu oli Jeesuse sünnipäevakingitus oma tõelisele kogudusele 27. oktoobril 2012. Seitsmenda Päeva Adventkogudus aga lükkas selle sünnipäevakingi tagasi ja eelistas avada kingituse, mis sisaldas petlikult pakitud pakitud kingitust. Kas te kopeerite neid, kuigi usaldate nii palju Jumala juhatust Prohvetliku kuulutamise Vaimu kaudu, või kas te ei tahaks pigem minuga maha istuda ja Ellen G. White’i tsitaate uuesti läbi vaadata ja need õigesse konteksti panna?

Otsige Piiblist "raamatuid", mida pole kirjeldatud kui dešifreerimata, ja leiate, et seal on ainult kaks raamatut: Seitsme pitseri raamat, mida Jeesus 1846. aastal avama hakkas, ja Seitsme äikese raamat, mida ei olnud veel kirjutatud. Seitsme pitseri raamat on nüüd Orionis meie ees peaaegu täielikult avatud, kuid alles hiljuti jõudsime selleni, et suudame seda õigesti tõlgendada. Selle kavandas Jumal ja see ei olnud ajamäärajate viga. Kuid Seitsme äikese raamatut ei kirjutanud Ilmutaja Johannes veel, sest päike ja kuu pidid 1841. aastast 2012. aastani kõigepealt oma kursi järgima, nii et me nägime seda enda ees kirjutatuna.

Kõik need imelised ja sügavad tõlgendused jäävad ajamääraja- ja antiadventistidel täiesti kahe silma vahele. Nad ei näe Jumala au. Nad ei sisene tegelikult kõige pühamasse kohta, kus Jeesus neid oma Vaimu kaudu õpetaks, ja nad ei tea ka, mida tähendab teha koostööd Jumalaga.

Nad nõuavad oma hämarat (või tumedat) arusaama Jumala sõnumitooja kirjutistest, kes saadeti ette valmistama ebaõnnestunud ja lõpuks ebaõnnestunud rahvast pikaks teekonnaks läbi kõrbe ja lõpuks kohutava karistuse (tulekerad). Ainult need, kes mõistavad, et Jumal ei tee midagi ilma oma prohveteid teavitamata, tunnevad tõesti Jumalat ja on Tema tõelised lapsed. Nad mõistavad, et Ta annab alati aega enne suure hävingu saabumist, sest Ta ei muutu, ja see vastab Tema armastavale loomusele. Jumal ei muuda oma iseloomu töö lõppedes; Ta on alati tegutsenud progressiivse ajailmutuse põhimõttel ja jätkab seda ka tänapäeval.

Nende teadmistega alustame iga teie jagatud tsitaadi uurimist:

1851. aasta visioonist Early Writings

Issand näitas mulle, et sõnum peab minema ja seda ei tohi õigel ajal riputada; sest aeg ei ole enam kunagi proovikivi. Ma nägin, et mõnel tekkis jutlusajast tulenev vale elevus, et kolmanda ingli sõnum võib seista omal alusel ja et tal ei ole vaja aega selle tugevdamiseks ning et ta läheb võimsa väega ja teeb oma tööd ning jääb õigeks. {1SM 188.3}

Jah, Issand näitas Ellen G. White'ile 1851. aastal, et kolme ingli sõnumid ei tohtinud sõltuda konkreetsest kuupäevast, sest inimestele oli määratud 1890. aastal taevasse minna ilma neljanda ingli täieliku valguseta. Töö pidi "lühenema" Wagoneri ja Jonesi toodud sõnumiga "Õigus usust". Kui see oleks juhtunud, poleks ajast saanud enam kunagi proovikivi ja sõnum inimestele "ei oleks vajanud aega selle tugevdamiseks".

Nii see ei juhtunud, nii et kesköine hüüd oli vaja korrata, et anda rahvale jõudu nagu esimeses südaööhüüdes.

Ülejäänud nägemus:

„Ma nägin, et mõned panid kõik järgmisel sügisel selle poole kaldu; see tähendab oma arvutuste tegemist ja oma vara käsutamist sellele ajale viidates. Nägin, et see on vale sel põhjusel: selle asemel, et iga päev Jumala juurde minna ja tõsiselt oma praegust kohustust teada saada, vaatasid nad ette ja tegid oma arvutusi, nagu teaksid, et töö lõpeb sel sügisel, küsimata iga päev oma kohustust Jumala ees.

EG Valge. Kopeeritud Miltonis, Juuni 29, 1851, AAG” {1SM 188.4–189.1}

See oli nägemus eksinud adventistide rühmale, kes 1851. aasta sügisel kellaaega valesti määrasid, ja see toob välja põhjused, mis paljastavad asjaosaliste vale motivatsiooni. Meie kogukond küsib iga päev siiralt Jumalalt, mis on meie kohustus igal hetkel. Keegi meist pole pärast tema ristimist jätnud tähelepanuta kolme ingli sõnumite kuulutamist tervikuna. Me kõik järgime terviseteadet ja riietumisstiili ning lahkusime "linnadest", et elada maal, mida Ellen G. White andis nõu.

Igapäevane küsimus Jumala tahte kohta viis selleni, et Jumal valmistas pikka aega ette inimgruppi, et saada Tema hääletoruks. Mõned meie liikmed nägid meie õpinguid või talu sümboolses vormis läbi unenägude ammu enne seda, kui meie teed ristusid või kui nad meist kunagi teadsid. Uurimusi lugedes teadsid nad mõnikord juba, et need on jumalast. Siis võtsid nad meiega ühendust, et meiega koos õppida ja me uurisime neid Piiblist. Mõned said Jumalalt unenägusid ja nägemusi, nagu tegi Ellen G. White, iga kord, kui jõuame oma õpingutes punkti, kus me ei suuda iseseisvalt edasi liikuda. Lõpuks andis Jumal mõnele juhise meie juurde Paraguaysse tulla ja oleme nad soojalt vastu võtnud.

Püha Vaim pole mitte ainult andnud meie uuringuid, vaid Ta kinnitas ka meie viimaseid artikleid ja artikleid, mis selgitavad 1335, 1290 ja 1260 päevadel. Kinnituse küünlajalga kättesaamisest saime ka siis, kui me 20. päeval sellest oma sümboolse teekonna kõige pühama juurde taevase pühamu välisõuest läbisime.

Püha Vaimu kaudu saime teada kuupäeva, millal hilist vihma hakati suuremal määral kallama. Veidi aega hiljem, 5. aasta 2013. jaanuari hingamispäeva eelõhtul, anti kogu rühmale teada, et meie senised arvutused sisaldasid täpselt üheaastast viga. Nagu õde White oli kunagi nägemuses näinud, hoidis Issand meelega oma kätt selle vea kohal, et hoiataksime SDA kirikut enne nende armuperioodi lõppu, mida me tegime 2012. aasta kevadel Püha Vaimu juhatusel.

Arvutustes ei pidanud me katkuaastat elavate hinnangust eraldiseisvaks, mistõttu jätsime tähelepanuta tõsiasja, et elavate ja hädade hindamiseks on kaks kattuvat ajaperioodi, mis mõlemad võtavad kolm ja pool aastat. Hädaaeg koosneb väikesest hädast ja suurest hädade ajast ning ainult suur hädade aeg sisaldab nuhtlusi. Kõik see on täpselt kuvatud Orionis ja aja anumas; olime teinud ainult lugemisvea ja seda jumaliku tahte tõttu.

Sest me otsime iga päev Jumala tahet ja olime valmis jätma oma kodu ja paljud meist isegi nende perekonnad, et teenida Jumala asja, Jaanuar 5, 2013 saime ajasõnumi kohta kogu valguse ja asusime vastavaid artikleid ja uurimusi Jumala õpetuse järgi täiendama. Mõtlesime, kas sellel võib olla midagi pistmist tihendiga (vt {EW.14.1}), sest ilmselgelt polnud me siiani teadnud päeva ja tundi, kuigi nii arvasime. Keegi meist polnud aga varem väitnud, et on pitseeritud! See on midagi, mida keegi meist ilma jumaliku kinnituseta ei eeldaks.

Eile õhtul, 9. jaanuaril 2013, avastasime juhuslikult, et see kõik oli Ellen G. White'i ennustuse täitumine, mida paljud isegi ennustuseks ei tunnistanud...

Püha hingamispäeva alguses, Jaanuar 5, 1849, palvetasime vend Beldeni perega Connecticutis Rocky Hillis ja Püha Vaim langes meie peale. Mind viidi nägemuses minema kõige pühamasse paika, kus ma nägin Jeesust endiselt Iisraeli eest eestpalvele. Tema rõiva allosas oli kelluke ja granaatõun. Siis ma nägin, et Jeesus ei lahku kõige pühamast paigast enne, kui iga juhtum on otsustatud kas päästmise või hävitamise kohta, ja et Jumala viha ei saa tulla enne, kui Jeesus on oma töö kõige pühamas paigas lõpetanud, preestrirõivad seljast jätnud ja kättemaksurõivastesse riietanud. Siis astub Jeesus välja Isa ja inimese vahelt ning Jumal ei vaiki enam, vaid valab oma viha välja nende peale, kes on hüljanud Tema tõe. Ma nägin, et rahvaste viha, Jumala viha ja aeg surnute üle kohut mõista olid eraldiseisvad ja erinevad, üksteise järel, samuti seda, et Miikael ei olnud püsti tõusnud ja et vaevade aeg, mida pole kunagi olnud, ei olnud veel alanud. Rahvad saavad nüüd vihaseks, kuid kui meie ülempreester on oma töö pühamus lõpetanud, tõuseb Ta püsti, paneb selga kättemaksuriided ja siis valatakse välja seitse viimast nuhtlust. {EW 36.1}

Kuigi me kõik teadsime seda nägemust, olime kolme ja poole aastasse elavate üle otsustamise perioodi siiski katkud kaasanud ja seda saame täna seletada vaid sellega, et Jumal oli tõesti hoidnud oma kätt selles küsimuses.

Pange tähele nägemuse kuupäeva: see oli jaanuar 5, 1849, täpselt 164 aastat tagasi jaanuar 5, 2013, kui saime valgust selle aja aspekti kohta ja saime seega lõpuks näha Jeesuse tuleku täpset päeva. Ajavahe Ellen G. White'i nägemuse ja Jeesuse tuleku vahel 2016. aasta sügisel on täpselt 168 aastat juudi loendusviisil ja vastab 168 aastale, mis leiti Taanieli 12. peatüki nägemuses, mis andis võtme Orioni kella dešifreerimiseks.

Ellen G. White'i nägemuse viimane lõik on järgmine:

Küsisin oma kaasasolevalt inglilt, mida ma kuulsin ja mida need neli inglit tegema hakkavad. Ta ütles mulle, et Jumal oli see, kes piiras vägesid ja et Ta andis oma inglitele korralduse asjade üle maa peal; et neljal inglil oli Jumalalt vägi nelja tuult kinni hoida ja et nad kavatsesid neid lahti lasta; aga kui nende käed lõdvenesid ja neli tuult hakkasid puhuma, vaatas Jeesuse halastav silm jäänused, mis ei olnud pitseeritud, ja Ta tõstis oma käed Isa poole ja palus Teda, et Ta oleks valanud oma vere nende eest. Siis anti teisele inglile ülesandeks lennata kiiresti nelja ingli juurde ja käskida neil kinni hoida, kuni Jumala sulased olid pitseeritud elava Jumala pitseriga nende otsaesisel. {EW 38.2}

Räägitakse „jäänustest”, „mis ei olnud pitseeritud”. Järelikult pidi 5. jaanuaril 2013, mis täitis selle Ellen G. White'i prohvetliku nägemuse, sel päeval grupp inimesi, kes pitseeriti. Nii saime vastuse meie küsimusele, kas me teadsime nüüd õiget kuupäeva. Lõpuks vastati ka sellele, kas meid võeti vastu „vandekohtuks Jumala kohtusaalis”, sest Ellen G. White nimetas seda kuulsat nägemust isegi „pitseerimiseks”.

Kellel oleks säravad näod, kui mitte neil, kellel on selliseid kogemusi Jumalaga?

Varsti kuulsime [vt lisa] Jumala häält nagu palju vett, mis andis meile selle Jeesuse tuleku päev ja tund. Elavad pühakud, keda oli 144,000 XNUMX, teadsid ja mõistsid häält, õelad aga arvasid, et see on äike ja maavärin. Kui Jumal rääkis kellaajast, valas Ta meie peale Püha Vaimu ja meie näod hakkasid särama ja särama Jumala auhiilgusega, nagu tegi Mooses Siinai mäelt alla tulles.

144,000 XNUMX olid kõik tihendatud ja täiuslikult ühendatud. Nende otsaesisele oli kirjutatud: Jumal, Uus Jeruusalemm ja hiilgav täht, millel oli Jeesuse uus nimi. {EW 14.1-15.1}

Meie otsaesisele on kirjutatud:

1. “Jumal”, meie Isa, kelle eest oleme tõotanud olla ja kelle pärast oleme kõik ära andnud.
2. “Uus Jeruusalemm” Orioni lagendikul, kus on meie kodu ja kuhu me peagi koos Jeesusega reisime.
3. Ja me teame "hiilgavat tähte, mis sisaldab Jeesuse uut nime". Alnitak.

Kas need on inimesed, kellest Ellen G. White oma 1851. aasta juuni nägemuses ütleb:

Selle asemel, et iga päev Jumala juurde minna ja tõsimeeli oma praegust kohustust teada saada, vaatasid nad ette ja tegid oma arvutused, justkui teades, et töö lõpeb sel sügisel, küsimata iga päev oma kohust Jumala ees. {1SM 188.4}

Me ei tohi teha seda viga, kui rebime tsitaate nende ajalisest kontekstist välja, et rakendada neid inimrühmadele, kes ei olnud mingil moel teksti sihtrühmaks. Varsti kirjutame lähemalt Prohvetikuulutuse kingitus osa Prohvetikuulutuse Vaimu taastamisest meie keskel poegade ja tütarde ning teenijate ja teenijate kaudu (Ap 2:17). Te eksite, kui väidate, et Ernie Knoll oli algusest peale valeprohvet. Uhkuse ja ahnuse tõttu ei täitnud ta oma missiooni ja on asetanud end Jumalast kõrgemale nagu Saatan. Ernie Knoll sobib Piibli tüüpi Bileamiga, kes tahtis rahvast needa, kuid suutis ainult õnnistusi öelda. Seega oli Ernie Knoll pikka aega Jumala heaks töötanud, kuid kui ta edevaks muutus, segunesid tema unistused saatanlike sõnumitega. Mõistlikkust tuli kasutada. Ühel konkreetsel päeval 2010. aastal nägi Ernie Knoll viimast unenägu, mis oli täielikult Jumalast, kuid siiani on tema unenägudes meile teatud õnnistusi. Seejärel andis ta end üha enam oma uuele peremehele. Seetõttu määrati Jumala teenistusse veel üks rühm inimesi, kes said Püha Vaimu poolt unenägusid ja nägemusi pärast seda, kui ta oli saanud selle viimase unenäo, mis sisaldas meile veatut sõnumit. Jumala plaanis ei juhtu midagi juhuslikult ja kõik toimub suure püha Ajakella järgi, mida meil on eesõigus lugeda.

Katseaja lõppemise küsimus

Minuni on tulnud kirju, milles küsitakse, kas mul on mingit erilist valgust katseaja lõppemise aja kohta; ja ma vastan, et mul on ainult see sõnum, et nüüd on aeg tööd teha, kuni päev kestab, sest tuleb öö, mil ükski inimene ei saa töötada. Nüüd, just praegu, on aeg vaadata, töötada ja oodata... Kuid kellelgi pole käsku uurida Pühakirja, et võimaluse korral kindlaks teha, millal katseaeg lõpeb. Jumalal pole sellist sõnumit ühelegi surelikule huulele. Tal poleks surelikku keelt kuulutada seda, mida Ta on oma salajastesse nõukogudesse peitnud. – The Review and Herald, 9. oktoober 1894. {1SM 191.2}

Teie teine ​​tsitaat langeb samale põhjendusele, võttes arvesse veel mõnda kaalutlust. Seekord oleme ajajärgus pärast 1890. aastat pärast seda, kui Minneapolise suur pettumus oli juba toimunud. Adventkirik oli süüdi selles, et ta jättis kuningriiki mineku eesmärgist mööda. Ellen G. White saadeti isegi Austraaliasse ja ta pidi taluma vendade vaenulikkust. Paljud, kes olid endiselt tema poolel, mäletasid tema ennustusi kiirest ja lühikesest lõpust ja tahtsid teada, mis toimub, nii et nad uurisid katseaja lõppemise kohta. Ellen G. White sattus üha suureneva surve alla, sest 1894. aastal mõistis ta juba, et kirik ei astu tõenäoliselt pikka ja määramatut aega taevasesse Kaananisse. See kaalus teda raskelt. Ta ei saanud enam inimesi lohutada, vaid pidi kuulutama seda, mida Jumal oli öelnud: "Mul on kuulutada ainult üks sõnum"... "teie asi ei ole teada aegu ega aastaaegu, mille Isa on oma võimu alla pannud."

Ja ometi... Issand andis talle lohutussõnad neile, kes mõistavad, kuidas prohvetlikke ütlusi õigesti tõlgendada.

Ta ütles, et nüüd on "päev", mil nad pidid töötama: 168-aastane taevane päev surnute üle kohut mõista. "Öö, mil keegi ei saa töötada" viitab suurele hädade ajale. Ja vahepeal on väike vaevade aeg, mis kattub elavate üle otsustamisega, mille jooksul pitseeritud ei ole definitsiooni järgi enam "surelikud". Tõepoolest, ükski "surelik keel" ei kuuluta kunagi Jeesuse teise tuleku õiget aega, mille Jumal Isa avaldab ainult oma vandemeeskonnale, hoides seda saladuses kõigi teiste eest, kes kuulevad ainult äikest. Ka olime kuni 5. jaanuarini 2013 veel “surelikud”, kuna polnud õiget aega välja kuulutanud, kuna meie uuringus oli täpselt üheaastane pisike viga. Kui me suudame uskuda, et oleme üks 144,000 XNUMX-st, siis me ei ole definitsiooni järgi enam surelikud, sest see grupp inimesi ei näe surma enne, kui Jeesus tuleb ja viib nad Pühasse Linna:

Mooses oli kohal, et esindada neid, kes äratatakse surnuist üles Jeesuse teisel ilmumisel. Ja Eelija, kes tõlgiti ilma surma nägemata, esindas neid, kes Kristuse teisel tulekul muudetakse surematuseks ja tõlgitakse taevasse ilma surma nägemata. Jüngrid nägid hämmastuse ja hirmuga Jeesuse suurepärast majesteetlikkust ja pilve, mis neid varjutas, ning kuulsid kohutavas majesteetlikus Jumala häält, mis ütles: „See on minu armas Poeg; kuula Teda." {EW 164.3}

Kas me eeldame, et oleme nüüd üks 144,000 144,000 hulgast, on meist edev? Üldiselt, kas inimene võib kunagi teada, et ta on üks XNUMX XNUMX-st?

Ellen G. White vastab sellele küsimusele otsustavalt:

Tema tahe ei ole, et nad satuksid vaidlustesse küsimuste üle, mis neid vaimselt ei aita, näiteks: Kes koostab need sada nelikümmend neli tuhat? Need, kes on Jumala valitud, saavad seda lühikese aja jooksul kahtlusteta teada.—Valitud Sõnumid 1:174 (1901). {LDE 269.1}

Nagu oleme õppinud, tähendab pitseerimine aja tundmist ja pitsat ise on "Jumal, Uus Jeruusalemm ja täht, mis sisaldab Jeesuse uut nime". Need, kes teavad Jeesuse uut nime ja hüüavad seda (kandvad seda oma otsaesisel), on pitseeritud.

Saatanal on vastuõpetus iga uue Jumala valguse vastu, et varjata uus valgus, et see ei saaks tungida inimeste südametesse.

Saatan on viimastel aastatel õhutanud õpetuse tuuli Püha Vaimu isiku vastu ja meie ridades on elavnenud antitrinitarism nagu ei kunagi varem. Neljanda ingli sõnum on täpselt Kristuse sõnum, mille edastab Püha Vaimu Isik. Orion ja Aja Anum näitavad mõlemad Jumala kolmekordset trooni. Orion teeb seda kolme vöötähe ja aasta kolmikute kaupa Aja laeva kaudu. Igaüks, kes eitab Püha Vaimu isikut, ei saa neid uuringuid aktsepteerida.

Meie seas olevate peopidajate õpetus, kes väidavad, et me peame uuesti pidama juutide pühasid, et meid pitseerida, tumestab valguse, mida täitmine pühade tähistamine on kõige üllam viis pühade tähistamiseks. Jeesus täitis kevadpühad oma ristisurma läbi, kaotades sellega kogu pühade pidamise ja asendas selle püha õhtusöömaajaga. Ta on kõrgemal pühadest, mille Ta ise kehtestas, sest Ta täitis osa neist. Ta oli kirjakoha Heebrealastele 6:20 eelkäija ja me järgime Teda adventistidena, kes täidavad taevast lepituspäeva alates 1844. aastast. Ülejäänud sügispühade täitmine on aga jäänud viimasele põlvkonnale. Seda näitab eriti Aja anum, kus Jumal näitas, et trompetipüha täitus millerite liikumise kesköine hüüe ja et lepituspäeva täitis adventkiriku pikk teekond kuni 2010. aastani. Nüüd on jäänud vaid lehtmajade püha täitumine, läbi meie vastupidavuse ilma hädadeta, Jeesuse suurel tahtepäeval. (Shemini Atzeret), kui Ta tuleb oma rahvast koju viima. Siiani pole ükski pidusöögipidaja õpinguid vastu võtnud, sest Saatan on nad meelitanud puhtasse legalismi, mis sulgeb nende silmad suurte ja õilsamate tõdede ees.

Kuu hingamispäeva mõtles välja Saatan, et varjata kõrgete hingamispäevade õpetust, mis on kujundatud Johannese 19:31 järgi. Ellen G. White ütles, et me "kuulutame hingamispäeva täielikumalt välja" hädaaja alguses. Pange tähele, et ta ütles, et see saabub enne väikest raskuste aega, mis nüüd väga varsti algab, ja enne katkusid. Aja anum pole midagi muud kui nimekiri kõigist võimalikest kõrgetest hingamispäevadest läbi Seitsmenda Päeva Adventkoguduse ajaloo, mis annab meile palju teavet Jumala rahva puhastamise seitsme etapi kohta. Ükski kuu hingamispäeva pidaja ei saa aru ega aktsepteeri kõrget hingamispäevade nimekirja, mida tuntakse ka seitsme äikese raamatuna, sest nende jaoks on iga tseremoniaalne hingamispäev automaatselt kõrge hingamispäev. Teame aga, et kõrge hingamispäev toimub ainult siis, kui tseremoniaalne hingamispäev langeb seitsmenda päeva hingamispäevale. Tõde on varjatud selle laiaulatusliku Saatana kampaaniaga.

Tema meistriteos on aga õpetus, mis tekkis just hiljuti. Paljud adventistid kasutavad taas "pühi nimesid". Neid nimetatakse "püha nime liikumiseks". Nad õpetavad, et ainult algselt ja õigesti hääldatud Jeesuse (Yeshua) ja Isa (Jahve) nimedel on jõud jõuda Jumala kõrva. Samuti triivivad nad sellest valele legalismile ja kasutavad kindlasti vana nime, mitte ennustatud kuningate kuninga ja isandate isanda uut nime. Isa ise on aga avaldanud Orionis, seitsme pitseri raamatus, Jeesuse uue nime, mida peavad nüüd teadma kõik, kes kuuluksid 144,000 XNUMX hulka, sest Ellen G. White’i ennustus ütleb, et nad kannavad seda nime oma otsaesisel.

Paraguays on seitse inimest, kelle Jumal on valinud 144,000 XNUMX kiriku juhtideks. Need on seitse tähte, mida Ellen G. White nägi puhastatud adventkoguduse eesotsas. Kui varsti on kurtidele ja pimedatele adventistidele selgeks saanud, et ennustused on täitunud, kasvab selle väikese käputäie inimeste arv kiiresti, kuigi tänapäeval on neid tõdesid omaks võtnud nii vähe. Sellegipoolest on inimesed, kes olid saanud Ellen G. White'i kaudu nii palju valgust, kuna nad olid juba adventistidena tõesse ristitud ja neil oli võimalus näha neljanda ingli sõnumit varem kui keegi teine, sest et lepitada oma süüd uue valguse tagasilükkamises, on nende jaoks ainus tee märtrisurma. Ülejäänud üheteistkümnenda tunni töötajad – nagu Ellen G. White on ennustanud – tulevad Babülonist välja kutsutute seast. Milline häbi kaks korda ebaõnnestunud rahvale, kes oli saanud Issandalt nii palju soosingut ja valgust Tema sõnumitooja Ellen G. White'i töö kaudu.

Tema inimesed pole kunagi tema kirjutiste 100,000 XNUMX leheküljelt aardeid välja kaevanud ja on ainult kriipsutanud vääriti mõistetud väidete pinda aja seadmise vastu. Nad olid liiga laisad, et usina kaevamisega käsi määrida ja oikumeenilisele liikumisele vastu astuda, mis on samuti ajamääramise vastu. Saatana salateenistus, jesuiidid, teavad, et ühel päeval on aeg Jumala rahvale hästi teada, sest isegi Saatan teab aega, sest ta teab, et tema aeg on lühike. Kuid Jeesus ise, kes on aja Issand, ei tea aega? Kui naeruväärne see kõik on, kui sellele sügavamalt järele mõelda! Jesuiidid, kelle adventistid on oma ridadesse vastu võtnud, on kõrbes ekslemise aastatel muutnud valdava enamuse neist antiadventistideks. Täna nad ei tea, kes on tõelised fanaatikud.

Aja määramise vastane on Saatana suurim relv tõelise Jumala rahva, 144,000 XNUMX inimese vastu, kes peavad olema Pitseeritud tolleaegse teadmise järgi. Valeprohveteid, nagu Harold Camping jne, või väljamõeldud ennustusi, nagu maiade kalender või viljaringid, saadetakse kõikjale, et pidada kogu ajastust naeruväärseks. Millal on inimkond end kunagi tundnud nii turvaliselt kui praegu, mõni nädal pärast aastakümneid kestnud 2012. aasta hüplevat hüsteeriat, arvates, et "rahu ja julgeolek" valitseb veel pikka aega?

Ja mida ütleb Piibel selle aja kohta vahetult pärast Saatana läbi aegade suurimat ajamääramise vastast kampaaniat?

Sest kui nad ütlevad: rahu ja ohutus! siis tabab neid äkiline häving nagu lapseootel naise sünnitus; ja nad ei pääse. (1. Tessalooniklastele 5:3)

Ja Jumal juhib järgmises salmis tähelepanu sellele, et just sel ajal on inimesi, kes teavad aega:

Aga teie, vennad, ei ole pimeduses, et see päev tabaks teid kui varas. (1. Tessalooniklastele 5:4)

Kas teil on tõesti vaja vaipa alt välja tõmmata ja katseaeg sulgeda, enne kui saate aru, et olete oma arusaamatuste tõttu Ellen G. White'i väidetest, mida te pole kunagi püüdnud ühtlustada, liivale ehitada?

Neile, kes satuvad Saatana väljakujunenud lõksudesse ja eksivad aastaid kestnud aruteludesse Jeesuse olemuse, Püha Vaimu olemuse, kuust sõltuva hingamispäeva, jumala heebrea nime õige hääldamise, maiade kalendri, viljaringide üle ja mõtisklevad nädalaid selle üle, kas suudate aknalaual linde toita majast allesjäänud koristuspuru, Jumala sõnumitoojal on veel kaks tsitaati, mida sa ka meie suhtes valesti kasutasid:

Saatan on alati valmis täitma mõistust teooriate ja arvutustega, mis juhivad inimesed praegusest tõest kõrvale ja diskvalifitseerivad nad kolmanda ingli sõnumi edastamisel maailmale. {RH 22. märts 1892, par. 4}

Meil on pidev oht saada kõrgemale evangeeliumi lihtsusest. Paljudel on tugev soov ehmatada maailma millegi originaalsega, mis tõstaks inimesed vaimse ekstaasi seisundisse ja muudaks praegust kogemuste järjekorda. {RH 22. märts 1892, par. 6}

Vastupidi, me näeme Orionis Jeesust ennast. Tema IS Kell ja Tema IS evangeelium. Tema haavad, mis meid ravisid, anuvad meie eest Orionis. Ellen G. White nägi seda ka nägemuses:

Ma nägin nelja inglit, kellel oli maa peal töö teha ja kes olid teel seda ellu viima. Jeesus oli riietatud preestrirõivastesse. Ta vaatas haletsusväärselt jäänukit, tõstis siis käed ja hüüdis sügava haletsusväärse häälega: "Mu veri, isa, mu veri, mu veri, mu veri!" Siis nägin ma ülimalt eredat valgust tulevat Jumalalt, kes istus suurel valgel troonil ja oli Jeesuse ümber valatud. Siis nägin inglit Jeesuse ülesandega, kes lendas kiiresti nelja ingli juurde, kellel oli maa peal tööd teha, ja vehkis midagi oma käes üles-alla ja hüüdis valju häälega: „Oodake! Hoia! Hoia! Hoia! kuni Jumala sulased on pitseeritud nende otsaesisele." {EW 38.1}

Kui adventkiriku ajalugu, mida meile Orionis ja Aja Anumas esitletakse, ei ole mitte kolmanda ingli sõnum, vaid midagi uut, mis meid läbi vaimse ekstaasi liigutab, siis me pole aru saanud, mis kolmanda ingli sõnum tegelikult on. Ellen G. White ütles, et neljanda ingli valgus on "vana valgusti tuuakse üles ja asetatakse uutesse seadetesse”. Iga adventkiriku ajaloo õppija jaoks, mis on kirjas kahes Jumala raamatus Orionis ja Aja Anumas, on ilmne, et see ei puuduta midagi uut ja fantastilist, vaid midagi vana ja imelist, mida me pole kunagi varem Jumala vaatenurgast näinud.

Ajasõnum mitte kunagi enam?

Vaatame teie ülejäänud ajamääramisvastaseid tsitaate imelisest Prohvetluse Vaimust, mille tegelik tähendus on paljude jaoks siiani täiesti varjatud.

Ikka ja jälle on mind hoiatatud aja määramise osas. Jumala rahvale ei tule kunagi enam sõnumit, mis põhineks ajal. Me ei pea teadma kindlat aega ei Püha Vaimu väljavalamiseks ega Kristuse tulekuks. {1SM 188.1}

See on Ellen G. White'i nägemuse algus, kõigi teiste tsitaatide päritolu. Selle tingimusliku ettekuulutuse konteksti ja ajakava on juba üksikasjalikult kirjeldatud. Ei, advendirahvas ei täitnud 1890. aastal Uude Jeruusalemma sisenemise tingimust, kui see oleks olnud võimalik ilma keskööhüüdmiseta. Minneapolise peakonverentsil 1888. aastal valati välja Püha Vaim ja advendirahvas ei pannud seda väga tähele, nagu ka väljavalamine aastast 2010 ja 5. jaanuarist 2013. Ellen G. White'i ennustus ei täitunud Jumala rahva kangekaelsuse tõttu.

Issand on mulle näidanud, et kolmanda ingli sõnum peab minema ja kuulutama hajutatud Issanda lastele, kuid seda ei tohi õigel ajal riputada. {EW 75.1}

See on ka lõputult korduv tuletis Ellen G. White'i lühikesest algsest nägemusest aastast 1851, mis esineb lugematutes tsitaatide kogumikus ja ei aita. See ei lähe pikemaks, ei muutu tõesemaks ega täitu ka, sest see oli tingimuslik ja rahvas takistas selle valmimist igaveseks.

Prohvetliku aja lõpp

See aeg, mille ingel pühaliku vandega kuulutab, ei ole selle maailma ajaloo ega ka katseaja lõpp, aga prohvetliku ajast, mis peaks eelnema meie Issanda tulekule. See tähendab, et inimestel ei ole kindlal ajal teist sõnumit. Pärast seda perioodi, ulatudes 1842–1844, võib olla prohvetliku aja kindlat jälge pole. Kõige pikem arvestus ulatub 1844. aasta sügiseni. {7 eKr 971.7}

Mõned olid eksinud, kui nad määrasid korduvalt Kristuse tuleku kindla aja. Valgus, mis nüüd paistis pühamu teemal, oleks pidanud neile näitama, et teise tulekuni ei ulatu ükski prohvetlik periood; et selle tuleku täpset aega pole ette ennustatud. Kuid valguse eest pöördudes jätkasid nad aeg-ajalt Issanda tulekut ja sama sageli olid nad pettunud. {GC 456.1}

Artiklis Isa vägi, kirjeldan üksikasjalikult erinevust prohvetliku perioodi vahel, mida Ellen G. White siin mainis, ja aja vahel, mis on näidatud Taanieli 12. peatükis üle jõe antud mehe vandes. „Prohvetlik aeg” on prohveti määratud päevade arv, mis täituvad sobivas kontekstis konkreetse algusega. Taanieli peatüki 12. peatüki vandes ei ole antud ühtegi numbrit, vaid prohvetile esitatakse piltlik esitus, mis tuleb kõigepealt Piibli sümboolikast ümber tõlgendada, saades valemi, mis hiljem viib numbrini, mida prohvet isegi ei näinud, mida saab seejärel päev-aasta põhimõttel teisendada. Kuid see pöördumine ei aita, kui teil pole Orionis seitsme pitseri raamatut, et panna see arv taevase päeva konteksti tunnimärkidega 7 maist aastat taevase tunni kohta.

Mujal Ellen G. White ütles isegi, et Piiblis pole ainsatki pilti või tähendamissõna, millest piisaks Jeesuse tulemise päeva teadasaamiseks. Ja tal oli jälle õigus. Ilma astronoomia ja Orioni seitsme täheta ei saa Taanieli 12. peatüki kujutist õigesse konteksti asetada ning ilma Aja Anumata, mille kirjutasid päike ja kuu vastavalt juutide pühade päevade Jumala antud reeglitele, ei leiaks me Jeesuse tuleku päeva. Piibel annab meile tõendid kahe teise raamatu kohta, mis olid alles hiljuti pitseeritud, kuid neid raamatuid ise Piiblist ei leia. Nagu Ellen G. White ütles, leidub neid mujalgi. Need on kirjutatud seal, kus algavad Piibel ja Johannese evangeelium. Need on kirjutatud Jumala Sõna kaudu loomise taevalaotusesse ja seda saavad mõista ainult „targad, kes säravad nagu tähed” (Taaniel 12:3).

William Milleri esimene puusärk oli Piibel. Seda sümboliseerivad Milleri unenäo alguses piibli standardmõõtmed. Ellen G. White lasi selle unenäo ajakirjas Early Writings uuesti trükkida ja liigitas selle Jumalalt pärinevaks.

Nägin unes, et Jumal saatis mulle nähtamatu käega uudishimulikult sepistatud kirstu kümme tolli pikk ja kuus ruutu, valmistatud eebenipuust ja pärlitest uudishimulikult inkrusteeritud. Kirstu küljes oli võti. Võtsin kohe võtme ja avasin kirstu, kui leidsin selle enda imestuseks ja üllatuseks täis kõiksugu ja igas suuruses juveele, teemante, vääriskive ning iga mõõtme ja väärtusega kuld- ja hõbemünte, mis olid ilusti paigutatud oma mitmesse kohta kirstus; ja selliselt paigutatuna peegeldasid nad valgust ja hiilgust, mis võrdub ainult päikesega. {EW 81.2}

Unenäos määrduvad ja visatakse kõrvale William Milleri kalliskivid, tema piibellikud avastused. See oli adventkiriku ajaloos ülemäära täidetud. Kui ta läheb meeleheitesse, ilmub välja mees, kes viib kõik uuesti korda. See peab olema mees, kes jätkab William Milleri õpinguid ja paneb need uues valguses särama.

Kes võiks olla see teine ​​mees, kes jätkas Milleri dešifreerimist Jeesuse surmaaasta kohta Taanieli 9:24 seitsmekümnenädalase ettekuulutuse põhjal, määrates isegi täpse kuupäeva Tema surmapäeval?

Kes võiks olla see teine ​​mees, kes ei näinud mitte ainult Taanieli 8:14 kohtuotsuse alguse ettekuulutuse kinnitust, vaid dekrüpteeris ka Taanieli 12. peatüki ja leidis seega nii kohtuotsuse lõpu kui ka elavate ja surnute kohtumõistmise mõlema faasi kestuse?

Kes võiks olla see teine ​​mees, kes kõlaks tõelise keskööhüüde, mis seekord ei lõppeks suure pettumusega?

Kes võiks olla see teine ​​mees, kes suudaks tõestada, et nii pühamuõpetus kui ka esimene kesköine hüüd on kirjas kahes taevases raamatus, kus William Milleril on väga eriline koht?

Seda teist meest, kellel on erinev "kirst", kirjeldatakse Milleri unenäo lõpus järgmiselt:

Seejärel asetas ta lauale kirstu, palju suurem ja ilusam kui eelmine, ja kogus peotäie kaupa juveele, teemante, münte ja viskas need kirstu, kuni ainsatki ei jäänud järele, kuigi mõned teemandid ei olnud nööpnõela tipust suuremad. {EW 83.6}

Vaatasin kirstu, kuid mu silmad pimestasid vaatepildist. Nad särasid koos kümme korda suurem nende endisest hiilgusest. Arvasin, et nende õelate inimeste jalad olid neid liiva sees nühkinud, kes olid nad tolmu sees laiali ajanud ja tallanud. Nad korraldati sisse ilus tellimus kirstus, igaüks omal kohal, ilma nähtavate valudeta mehel, kes need sisse viskas. Ma karjusin suurest rõõmust ja see kisa äratas mind. {EW 83.8}

Milline raamat (kirst) võiks olla „suurem ja ilusam” kui Piibel, kust Miller leidis oma unenäo esimeses lõigus mainitud „vääriskivid”? Kas siin maa peal on sellist raamatut? Kas arvate, et see võib olla Koraan või Mormoni Raamat või isegi Hitleri "Mein Kampf"? Ei, on ainult üks raamat, mis on suurem kui Piibel ise. See on raamat, mis raamib Jumala trooni, kus Jeesus seisab Isa ees ja palub oma haavu... Orion, Seitsme pitseri raamat.

Nendele suurepärastele tõdedele vastandumiseks võrdub vana valgus uutes seadetes koos Ellen G. White'i valesti rakendatud tsitaatidega, näiteks järgmistega, vaimse fanatismi ja pimedusega:

Mida sagedamini teiseks tulekuks määratakse kindel aeg ja mida laiemalt seda õpetatakse, seda paremini sobib see Saatana eesmärkidega. Pärast aja möödumist tekitab ta selle eestkõnelejate naeruvääristamist ja põlgust ning heidab seega ette 1843. ja 1844. aasta suurt advendiliikumist. Need, kes jäävad selle eksituse juurde, määravad lõpuks Kristuse tulekuks kuupäeva liiga kaugesse tulevikku. Nii viiakse nad puhkama vales turvalisuses ja paljud ei jää petta enne, kui on liiga hilja. {GC 457.1}

Teine Miller "ei tee etteheiteid", vaid pigem "kümme korda oma endist hiilgust" "aastatel 1843 ja 1844 toimunud suurel advendiliikumisel", mis on Aja anumas esindatud aastate esimese kolmikuna.

Ja nüüd, vennaliku armastusega, esitan teile viimase küsimuse. Kas usute ausalt, et me „määrame Kristuse tuleku kuupäeva liiga kaugesse tulevikku” ja et Jeesus tuleb isegi varem kui 2016. aasta sügis?

Jumal õnnistagu teid ja andku teile ohtralt hilist vihma, et varsti saaksite ka teada, kas olete üks 144,000 XNUMX valitust.

John Scotram, teie vend Issandas Jeesuses Kristuses, kes kannab uut nime "Alnitak", mis tähendab "Haavatud. "